Johan Laidoner sündis 12. veebruaril 1884. aastal Raba talus, Viiratsi vallas Viljandimaal. Tulevane kindral ning riigimees kasvas üles maatööliste perekonnas, tolle aja tüüpilistes vaestes Eesti oludes.

Viiratsi kooli astus Johan Laidoner kaheksa aastaselt. Õppetöö kulges Laidoneril kergesti, mingeid raskusi uute ainete omandamine talle ei valmistanud. Tema lemmikaineteks kujunesid maateadus ning ajalugu.

Kui Johan Laidoner oli 11-aastane, kolis Laidoneride perekond Viljandisse. Õpingud jätkusid Viljandi linna algkoolis ning hiljem Viljandi linnakoolis, mille ta lõpetas 1900. aasta kevadel.

Ta oli sel ajal 16-aastane ning parimas õppimiseas, kuid edasi õppimist takistas rahapuudus. Ainsa võimalusena tundus Laidonerile sõjaväeteenistus koos peatse astumisega sõjakooli.

Sama, 1900. aasta sügisel üritaski Laidoner Vene sõjaväkke astuda, ent komisjon ei võtnud teda vastu, kuna ta rind ei andnud vajalikku mõõtu välja.

Aasta hiljem võttis sõjavägi ta siiski vastu ning Laidoner asus teenima oma esimesse teenistuskohta – 110. Kaama jalaväepolku, mis asus Leedus Kaunases. Laidoner teenis seal üle aasta, pärast mida arvati ta sobivaks astuma sõjakooli.

1902. aastast õppiski Laidoner Vilno (Vilniuse) jalaväe junkrukoolis, mille lõpetas parimana oma lennus 1905. aastal.

Vilno õpingute ajal, 1904. aastal, tutvus Laidoner oma tulevase naisega, sellal 15-aastase poolatari Maria Kruszewskaga, kes seal samuti koolis käis.

Pärast Vilno junkrukooli lõpetamist määrati Johan Laidoner teenistusse 13. Jerevani Tema Kõrgeaususe ihukaitsegrenaderide polku, mis asus Tbilisi lähedal Manglisi linnakeses.

Aastatel 1909-1912 õppis Laidoner Peterburi Sõjaväeakadeemias. Akadeemia kõrvalt kuulas ta Peterburi Ülikoolis loenguid rahvusvahelises õiguses ning majandusteaduses. Samuti osales ta aktiivselt Peterburi seltsielus, lõi sidemeid, käis kontserditel.

1911. aastal kohtus ta taas ühel kontserdil Vilno õpingute aegadest tuttava Maria Kruszewskaga, kes nüüd oli Peterburi Konservatooriumi õpilane. Samal aastal sõlmisid 27-aastane Johan ning 22-aastane Maria abielu.

1912. aastast teenis Laidoner taas oma Jerevani Tema Kõrgeaususe ihukaitsegrenaderide polgus. 1913 määrati ta 1. Kaukaasia laskurpolku rooduülemaks. 1914. aastal viidi ta üle 3. Kaukaasia korpuse staapi, millega ta läks ka Esimese Maailmasõja rindele. Selle koosseisus tuli Laidoneril osaleda peamiselt võitluses Austria-Ungari Keisririigi vastu Edelarindel Galiitsias. 1915. aastast saadeti ta Läänerinde staapi luureosakonna ülema abiks. Viimaseks ametipostiks Vene armees jäi 62. diviisi staabiülema koht, mis paiknes Valgevenes Molodetsnos. 1917. aastal kutsuti Laidoner Petrogradis moodustamisel oleva 1. Eesti diviis ülemaks.

14. detsembril 1918 määrati Laidoner Eesti sõjaväe kõrgeimaks operatiivjuhiks ning 23. detsembril sõjavägede ülemjuhatajaks.

Vabadussõja ajal juhtis Johan Laidoner sisuliselt kogu Eesti riiki.

Eesti sõjaväe organisatsiooni ülesehitamine ning korrastamine olid Laidoneri esimesed ülesanded. Laidoner pööras väga suurt tähelepanu vägede mobiilsusele ning löögijõule. Eesti armees loodi soomusrongide diviis ning mobiilne jalavägi koos tehnilise hooldebaasiga. Samuti kohustas ta Kaitseliidu baasil looma vabatahtlike üksuseid, mis mängisid olulist rolli Vabadussõja võidu saavutamisel. Samuti käivitas Johan Laidoner juba Vabadussõja ajal Sõjakooli.

Ka oli Laidoner hea strateeg. Ta oli maailmariigi ohvitser ning mõtles suurriikide kategooriates. Ta ei jäänud koju passiivselt rünnakut ootama, vaid suunas Eesti väed võitlusesse Lätti ning Loode-Venemaale, et säästa Eesti linnu ning talusid. Omades oma vastastega sarnast tausta Tsaari-vene armeest ning kogemust maailmasõjast, oskas Laidoner põhjalikumalt analüüsida ning paremini kohaneda tegelikes oludes, mis valitsesid Vabadussõjas, võitluses Nõukogude Punaarmee ning Landeswehri vastu.

1920. aastal, pärast Vabadussõja võidukat lõppu, tegi põllumeeste kogude erakond Laidonerile kandideerida I Riigikogusse. Laidoner oli Vabadussõja ajal võitnud suure populaarsuse rahva seas ning temast saigi Riigikogu liige. Riigikogus juhtis ta rahaasjade-, välis- ja riigikaitsekomisjoni ning oli üks aktiivsemaid ning silmapaistvamaid saadikuid. Üheksa aasta jooksul esitas Laidoner muuhulgas peaaegu igal aastal riigieelarve. Samuti juhtis ta Eesti delegatsiooni Rahvasteliidu töös Genfis. Rahvasteliidu volinikuna tegutses kindral 1925. aastal muuhulgas piiritüli lahendajana Mosulis Türgi-Iraagi piiril.

1928. aastal sai Laidonerist Tartu Ülikooli audoktor.

Laidoner osales aktiivselt ka Eesti spordielu juhtimisel. 1928. aastal valiti Laidoner Eesti Spordi Keskliidu esimeheks ning ta jäi sellesse ametisse 1933. aastani. 1934. aastal valiti Johan Laidoner Eesti Olümpiakomitee esimeheks.

12. märtsil 1934 kutsuti Laidoner riigivanem K. Pätsi poolt kaitsevägede ülemjuhatajaks. Koos Pätsiga kuulutati riigis välja kaitseseisukord.

22. juunil 1940 vabastatas president Päts Nõukogude okupatsioonivõimude nõudel kindral Laidoner Eesti sõjavägede ülemjuhataja kohalt ning vähem kui kuu aega hiljem – 19. juulil 1940 – küüditati ta koos abikaasa Mariaga Venemaale.

Viimased 13 aastat oma elust oli Johan Laidoner väljasaadetu. Ta suri 13. märtsil 1953. aastal Vladimiri vanglas ning on maetud tundmatusse hauda Vladimiri linnakalmistul.